Viisakus

Eestis olles ei ole mulle kunagi meeldinud see retooriline küsimus " kuidas sul läheb?" Ma tahaksin alati vastata lihtsalt "Tänan küsimast" ja kõik, sest inimesed ei taha ju tegelikuses teada kuidas sul läheb. See on vaid viisakus, mis paneb meid seda küsima.

Siin on see aga viisakus mida ei saa vältida. Meie korteris elab üks mustanahaline mees. Mõni minuta tagasi läksin ma korraks välja ja ta tegi koos oma kahe sõbraga ukse ees suitsu. Ma tõesti mõtlesin, et ma jooksen alla ja olen kohe tagasi aga ei. Ma ei suutnud siiski mööda hiilida meie igapäevasest viisakus visiidist.

"Hi Marge how are u?"

"Tnx i'm fine. And u?"

"i'm great tnx. U look lovely today"

" Ouh thank you"

and so on...

Tegelt on see isegi armas ja kõike aga see pisike eestlane, kes minu see on tahaks siiski vaikides kõikidest mööda hiilida ja mitte neile igal hetkel naeratada.

Kuigi pean tõdema, et peale seda paari minutilist vestlust tekkis minu näole naeratus, mis ei ole siiani veel kadunud:D

Jagan natuke oma naeratust ka teiega :D :*