Lõunapoolus

Jäänud on veel 13 päeva.

Möödas on pikk ja väsitav nädal. Kolmapäeva hommikul sõitsin maale, et minna juuksurisse ja kohalikes kaltsukates üks tiir teha. Leidsin päris palju lahedaid asju.

Neljapäeva õhtuks olin Tartus, et oma musidega natuke tantsida aga nagu ikka kui meie neljapäeval Maailma lähme siis ei ole seal ju kedagi.

Selle nädalavahetusega sai selgeks, et tartu sureb külmaga täiesti välja. Reedel peale Eriku sünnat läksin linna ja see oli täiesti tühi. Võib-olla oli see ainult hea, sest ma pidin laupäeval kell 13.00 sõitma mingisse lastelaagrisse sloveenia jaoks mänge harjutama.

Laager oli mõeldud siis noortel kellel olid mõned probleemid, aga minu arust olid väga toredad kõik. Eks kõik sõltub ka keskkonnast, kus nad asuvad. Mina sain nendega väga hästi läbi

Mängud läksid kõik noortele väga hästi peale.

Laagri toimumis koht

Poiste grupikas :D

Minu kingitus Erikule sai kiirelt populaarseks.

Täna siis sai läbi minu lühikene koolitus EVSi kohta. Sain enda jaoks palju uusi ideid ja väljakutseid. Peale koolitust jooksin kohtumisele minu saatva organisatsiooni esindajaga, et uurida, mida täpsemalt ma siis Sloveenias tegema hakkan.

Kui ma siiani arvasin, et ma lähen kohalikku noortekeskusesse lastele lihtsalt traditsioonilisi Eesti mänge õpetama siis täna sain ma teada, et need mängud peavad olema seotud nööride ja köitega. JEEEI Sloveenia lastega sidumismänge mängima!!!!

Selleks et kõik ikka teaksid kuhu ma täpselt lähen:

View Larger Map

A tähistab umbes seda kohta kuhu ma lähen :D

Koju jõudes ei viitsinud keegi taas toitu valmistada seega oli lihtsam panna oma viimane raha sushi alla. Seega Gert, mina ja Annika läksime Sushi cati sööma. See oli minu esimene sushi. Pean tunnistama, et oli päris hea kuid minust siiski erilist sushi inimest ei saa. Õnneks oli aga Sushi catil sünnipäev ja me saime tasuta vahuveini. See mõjutas meid nii palju, et koju jõudes otsustasime hakata jaapani keelt õppima. Elagu google:D Sellest arenes edasi sloveenia keele uurimine ja ma avastasin, et ma saan seal ilusti hakkama kuna õlu=pivo.

Kuid päev on olnud pikk ja väsitav ja mina pean hommikul kell 7.00 olema bussi peal, et sõita maale.

Lugemiseni ;)

Üllatus nimega Minu Elu

Kõigest mõned päevad tagasi märkasin ma fbs sellist toredat kirja:

Hea sõber, kui tead kedagi töötut noort vanuses 18-27, kes on huvitatud 1-kuisest vabatahtlikust tööst Sloveenias 13.02-12.03.2012, palun saada talle minu info edasi. Euroopa Vabatahtliku Teenistuse projekti „Lets play our Eu(rope)ean games!!!“ raames on võimalik osaleda rahvusvahelises meeskonnas Sloveenias Begunje na Gorenjskemis. Ülesandeks on vabaaja tegevuste korraldamine noortekeskustes. Kandideerimisel ei ole vajalik noorsootööalane ettevalmistus. Olulised on suhtlemisjulgus, aktiivsus, sallivus ja tahe proovida uusi asju tavapärasest teistsuguses keskkonnas. Reisi- ja elamiskulud kaetakse projektist. Kuna kandideerimisega on kiire, siis palun minuga ühendust võtta juba tänase päeva jooksul. Julget pealehakkamist soovides!

Ja mul käis peast ainult läbi, et miks mitte. Ja nüüd ongi sõit juba 21 päeva pärast. Tundub uskumatu aga nii see on. MA LÄHEN SLOVEENIASSE.

Täna kell 17.00 algas minu ettevalmistav koolitus. Hetkel istun Oru hotellis oma toas ja ootan mida toob homne koolitus päev.

See on ilmselt parim viis alustdata järjekordset seiklusrikast faasi minu elus. Lugege ja hoidke ennast kursis, sest see saab olema taas üks väga huvitav tripp. Ja asi ei lõppe sellega...

Lugemiseni ;)